Juba teist päeva sula. Kaanetunud Pärnu jõel on vesi vaba, triivimas mõned jääpangad. Hommikul just kohtasin kobrast, siis õhtul nägin jälle üht. Seljaga minu poole istus kaldal ja näris puitu.
Olin kümneid meetreid eemal ning tugev tuul minu poolt. Ei märganud.
Liikusin vaikselt kaugemale ja siis ringiga tagasi, läksin ülesvoolu ning päris kalda äärde passima. Nüüd oli tuul küljelt.
Mõni minut seal varjatult, oksarisu ees, ootasin kui teisepoolt vees lähenes veel üks kobras. See oli selline kaval kobras. Ujus enne ülesvoolu, et kaldal olev kobras ei saaks haisu ninna ja siis vaikselt hiilis kaldale. Jõudes esimese looma ligi, haaras hammastega turjast kinni. Selle peale pistis teine kisama. Kurjam sai teo tehtud ja eemaldus oksakesega vette. Esimene rahunes ja jätkas järamist.
Kui üks kobras istus kogu aeg kaldal ja sõi, siis teine käis pidevalt kaldal oksakeste järgi, et need viia vete sügavusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar