Olin juba metsa jõudmas, kui lähenes suur vihmapilv ja otsustasin teist teed tagasi tulla. Nüüd hüppasin mina võsast teele ja teel passis jänes, liigutades oma suuri kõrvu, uue heli suunas ... hetk hiljem hakkas jänesel väga kiire (ei jõudnud teretada ega vabandadagi) ja ta lahkus. Võib olla tuli tal meelde, et kodus midagi pooleli ja nüüd suur tume vihmapilv sajab märjaks.
Olgu siis head teed sulle ... vihma hakkas ladistama ... fototehnika ja enda pakkisin sisse ja suundusin mööda teed minekule. Mõnikümmend meetrit sain sammuda, kui vaatasin korraks tagasi ja mis ma näen, jänes jooksis kõigest väest minu suunas ... ma ei tea tema plaane ... tardusin ja jäin ootele.
Jõudis minust mõne meetri kaugusele, peatus, tõusis istuli, vaatas mulle korra oma suurte silmadega otsa ja siis nagu vedrust kantud hüppas õhku ja samal ajal tagumised käpad lõid külje peal kokku ... nii ta seal tihedas vihmasajus jätkas oma veidrat hüppamist, kuni jälle oli kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar