Sellel aastal teist korda rabas ja keegi on vahepeal soojade ilmadega (plusskraadidega, kus rabapind on pehme ja hetkel ka palju vett) sõitnud ATV-ga risti üle Mündi raba laugaste juurde - üle raba ja sealt tagasi. Sõites üle raba puudest, taimedest ja lõhkudes pehmet rabapinnast ... pinnas, mis nii imeõrn ning jäljed jäävad veel kauaks.
Samas laukad asuvad ühes raba küljes ... ja kuna raba on väike, ega jalgsigi sinna suurem maa jalutada pole? (Vana eestlaste tarkuse põhjal oleks sõidetud põhjusega pehmesse metsa vaid siis, kui metsapind on piisavalt külmanud, et see kannab ka sõidukeid-hobust).
Iga kord, kui ma looduses-metsas-rabas käin - ma suhtlen loodusega ... tervitan ja palun luba seal olla. Meil on tekkinud side, ... Ma palusin rabalt andeks selle (kuri)teo pärast, mida inimene oli teinud ... samas nuttes ja andestust paludes! (See oli emotsionaalselt raske hetk.)
(Ma juba võtan iga päev rahusteid - nii et see ei aita! - ma tunnen juba pikemat aega, et Inimesel pole enam lootust ... ellu jääda. Ta on võõrdunud elust-loodusest, armastusest, hoolimisest ja seega ei saa ta ka tunnetada ja olla Tarkuses, et teha otsuseid, mis on jätkusuutlikud.
Nägin juba lapsena (nii unes, kui ilmsi) kuidas inimkond ennast hävitab ja hävib ... valitseb kurjus üle inimese, läbi alko, suitsu (need on seotud madalama taseme vaimolenditega) ja muude sõltuvustegapidevas joobes ... varjutades inimmeele, et ta ei suuda näha päriselt ja selgelt.
Eestlus kaob veel ennem, sest me ise raiume läbi oma juuri - kus inimene otseselt seotud metsa ja looduse tervikuna tunnetamisega ning kooseksisteerimisega.
Mul on lihtsalt väga kahju, et ma pidin selle postituse tegema ... kuid teadke, ilma looduseta - ei ole ka inimest (temal lootust).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar